„Heiteareenide sangarid” purustab müüte ja kergitab saladuseloore

Lisatud video! Sisukorda ja kahe peatüki lühikokkuvõtet vaata siit!

Kogu maailmas on üsna vähe võistlussarju, mida korraldatakse vähemalt poolsada aastat. Muutuv aeg ja uued tavad kipuvad spordiüritustele saatuslikuks saama. Kuid Heitjate seeriavõistlus särab endiselt kroonijuveelina ja jõuab esimese tõsise juubelini – kevadel 2019 algab maineka jõuproovi 50. hooaeg!

Selle mõõduvõtmise tähtsust Eesti spordis on keeruline üle hinnata. Kuulsa treeneri Aleksander Lohu ning tema mõttekaaslaste-ametivendade Raul Uulmani, Vladimir Žulini ja Uno Trei eestvedamisel käivitunud Heitjate seeriavõistlusel on osalenud sajad sportlased. Nende hulgast on välja kasvanud säravaid tippe, kelle kordaminekud on vaimustanud tuhandeid kaasmaalasi ja pakkunud kõneainet ka laias maailmas.

Heitjad-tõukajad püsivad koos mitmevõistlejatega meie kergejõustiku autahvlil. Poole sajandi jooksul Eestile kuulsust toonud sportlased on innustanud oma eeskujuga noori uuele tasemele pürgima. Raamatus „Heiteareenide sangarid” astub lugejate ette nimetatud valdkonna raskekahurvägi: tiitlivõistlustelt koguni 11 medalit noppinud Gerd Kanter, kahekordne olümpiapronks ja MM-hõbe Jüri Tamm, olümpia- ja EM-pronks Aleksander Tammert, maailmameister Andrus Värnik, EM-i pronksmedali omanik Magnus Kirt ja paljud teised ala suurkujud.

Raamatu autorina kinnitan julgelt, et koostöös mahuka teose värvikate kangelaste, nende treenerite ja abilistega on kaante vahele jõudnud valdavalt rääkimata lood. Uusi ja põnevaid seiku leidub kõikides peatükkides.

Pahatihti kostab ühiskonnas ekslik arvamus, et ajal, kui jumal inimestele mõistust jagas, olid sportlased treeningul. „Heiteareenide sangarites” puruneb see müüt tuhandeks killuks nagu betoonpõrandale prantsatanud kristallvaas. Odaviskes NSV Liidu meistriks kroonitud Marek Kaleta ja endine tippkuulitõukaja Enn Rohula lõpetasid õpingud cum laude, töörindel on nad vähemalt sama edukad kui spordis. Samad sõnad käivad esimese eestlasena naiste odaviskes 60-meetri-joone alistanud Raili Kadariku kohta – ta on hinnatud arhitekt.

Samas öeldakse, et medalil on ka teine külg, mida ei tohi unustada. Raamatus on varasemast põhjalikumalt luubi alla võetud dopinguteema. 1970. ja 1980. aastad olid keelatud ainete tarvitamise kõrgajastu. Mitu kergejõustiklast räägivad niinimetatud dopingukultuurist hämmastavalt siiralt. Olen eriti tänulik Eesti naiste kettaheiterekordi omanikule Elju Kubile, kes jutustas pärast 31 piinarikast aastat oma dopingustoori hämaratest tagamaadest. Julgelt vestab keelatud ainete tarvitamisest Eesti kettaheite eksrekordimees Kalev Külv.

Verd tarretav on olnud Eesti naiste vasaraheite eksrekordiomaniku Maris Rõngelepa (praegu Niit) elutee: esmalt pöörane lapsepõlv, sportlasena äge võitlus hirmsate söömishäiretega, tagatipuks suitsiidimõtted ja -katse. Temagi pajatas oma delikaatset lugu vapralt, ehkki vahepeal tulid pisarad silma.

Pihitoolil istus ka Eesti odaviske eksrekordimees, praegune edukas koolitaja Donald-Aik Sild, kes rääkis siiralt keerulistest kujunemisaastatest ja raputas endale tuhka pähe sportlasena korraldatud rajude pidude pärast. Need tihti üle piiri läinud möllud pidurdasid tema arengut ega lubanud võimetelaeka kaant lõpuni lahti teha.

Loodetavasti suudavad praegused noored tippupürgijad samasuguseid probleeme vältida juba eos. Hoolikalt raamatusse talletatud peatükid peaks andma mõtteainet nii endistele kui ka praegustele kergejõustiklastele, aga ka ala eestvedajatele. Tulevikus saab vähem ämbrisse astuda, intriigidest hoiduda ning üksteist rohkem abistada ja austada.

Seeriavõistluse peakorraldaja Ants Kiisalt tuli kiiduväärne ettepanek lisada raamatule digitaalne osa, kus on Eesti parimate heitjate-tõukajate kõige säravamate soorituste videod, kinogrammid ja harjutused. See on nii tulevikulootustele kui ka treeneritele väärtuslik õppematerjal, mille süstematiseeris Kiisa poeg Ats, kes oli noorteklassis edukas kuulitõukaja.

Deivil Tserp